Riigikohus: 20% suurune osa raielepingu summast on tasu maa kasutamise eest

Riigikohtu 11. märtsi otsuses tsiviilasjas nr 2-21-7681 käsitles kolleegium tasu maksmist raieõiguse võõrandamise lepingu puhul.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis metsavarumisettevõtjast hageja kolme kostjaga raieõiguse võõrandamise lepingu (raieleping). Raieleping sõlmiti kostjate kaasomandisse kuuluval kinnistul raie tegemiseks ja raiutavate puude omandamiseks orienteeruva raiemahuga 2111 tm. Samuti lepiti raielepingus kokku kinnistul kasvava metsa väärtuse järgi müügihinnas 52 000 eurot, mille hageja tasus enne raie alustamist ettemaksena kostjatele. Raieleping lõppes enne raietööde orienteeruvas raiemahus teostamist, kuid pooled ei jõudnud üksmeelele küsimuses, millises mahus ettemaksena tasutud rahast peaksid kostjad hagejale tagastama.

Maakohtu hinnangul ei sisaldanud raieleping kokkulepet metsamaterjali müügi kohta, vaid üksnes rendilepingule iseloomulikke elemente. Raie jäi maakohtu hinnangul tegemata aga üksnes hageja tõttu ning seega jättis maakohus hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingud sõlmitakse eesmärgiga raiuda ja omandada puud ning sellega kaasneb maakasutus, mitte vastupidi. Teisisõnu leidis apellatsioonikohus, et raielepingu puhul ei saa mõistlikult eeldada, et kogu tasu on kokku lepitud ja makstud ainuüksi raieõiguse eest ning tasu suurus ei ole seotud raiutud metsa väärtusega. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ning rahuldas uue otsusega hagi osaliselt.

Hageja arvates leidis ringkonnakohus ekslikult ja põhjendamatult, et raieõiguse eest eraldi makstava tasu suurus on 20% kogu raielepingu tasust ning lepingu tagasitäitmisel olukorras, kus raiet tähtajaks ei sooritatud, ei tohiks raieõiguse eest makstav tasu ületada piirkonna keskmist maa rendihinda. Raieõiguse kui maakasutusõiguse eest eraldi tasu arvestamine on hageja kassatsioonkaebuse kohaselt omane lepingutüübile, mille puhul raiutava puidu kogus ega ka lõplik müügihind ei ole kindlaks määratud. Samuti tugines hageja seisukohale, et raieõiguse eest eraldi tasu arvestamine võib olla omane sortimendilepingu tüüpi raielepingule, kuid mitte fikseeritud hinnaga raielepingule nagu praegusel juhul.

Riigikohtu tsiviilkolleegium märkis esmalt, et raieleping vastab oma sisult kinnisasja rendilepingu tingimustele, mistõttu saab eeldada, et vähemalt osa puidu omandaja (rentniku) tasutavast rahast on ette nähtud tasuna maa kasutamise eest.

Tsiviilkolleegiumi hinnangul ei olnud veenev hageja seisukoht, justkui raielepingu alusel tasutavast summast teatava osa lugemine tasuks maakasutusõiguse eest oleks omane üksnes sortimendilepingu tüüpi raielepingule. Riigikohtu otsuse kohaselt „määratakse mõlemal juhul tasumisele kuuluv summa lõpptulemusena raiutud metsamaterjali väärtusest lähtudes. Ühel juhul võib selleks olla küll kasvava metsa väärtus ja teisel juhul juba raiutud metsamaterjali (sortimentide) väärtus – need võivad olla erinevad mh ka tulenevalt erinevast hinnastamismetoodikast –, kuid see erinevus ei ole praeguse vaidluse kontekstis põhimõttelist laadi ja väljendab pigem erinevat riski jaotust raielepingu poolte vahel tasumisele kuuluva lõpliku summa suuruse kujunemise osas. Fikseeritud hinnaga raielepinguga kaasneb risk, et metsamaterjali raiutakse prognoositust rohkem või vähem (see võib osutuda soodsaks nii ostjale kui müüjale), samas on eeliseks lihtsus (müüja saab üldjuhul kogu raha kohe kätte) ja ka rahaline ettenähtavus (kokkulepitud müügihind jääb muutmata ka juhul, kui prognoosid osutuvad ebatäpseks või kui metsamaterjali turuhind aja jooksul muutub).”

Riigikohus märkis, et raieõiguse võõrandamise lepingu eripära tõttu ei piirdu tasu maakasutusõiguse eest vastupidise kokkuleppe puudumisel keskmise maa rendihinnaga, kuna raiumise tulemusel kinnisasja olemus muutub. Eristada tuleb tasu raieõiguse ja raiutava puitmaterjali omandamise eest, isegi kui raielepingus ei ole neid eraldi välja toodud.

Riigikohus leidis, et kogu lepingu maksumusest 20% suurune tasu maakasutusõiguse eest on kohane ja arvestab kinnisasja olemust muutva eripäraga – raiumise tulemusel muutub kinnisasja olemus. Muuhulgas aitab niisuguses suurusjärgus tasu raieõiguse eest maandada metsaomaniku riske, mis on seotud sellega, et raielepingu kestuse ajal on piiratud tema võimalused metsamaad muul viisil tulu teenimiseks kasutada, muutuda võib puidu turuhind jm. Ülejäänud 80% tuleb tinglikult käsitada tasuna puidu omandamise eest, millest on võimalik teha tagasiarvestusi lähtuvalt tegemata jäänud raiete mahust või väärtusest.

Lisaks märkis kolleegium, et ”pooltel on võimalik ja õigusselguse huvides ka soovitatav kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingutes raieõiguse ja võõrandatava metsamaterjali hinna vahekorda kokkuleppel täpsustada ning sõlmida kokkuleppeid selle kohta, missugustel alustel ja asjaoludel tekib omandajal õigus võõrandajalt lepingutasu või osa sellest tagasi nõuda.”

Turuosalised võiksid viimast soovitust enda lepingutes edaspidi silmas pidada.